Savimaal

Meil siin Mooste Mõisas on savimaali stuudio, ametliku nimega firma Earthbender. Ühel kolmapäeval (28. jaanuar) toimus seal savimaali töötuba, kus me oma kolleegidega osalesime. Väga äge oli. Vahepeal oli väga moes akrüülide valamine, aga seda pole ma ka teinud, küll aga näinud hulganisti videosid. Savi valamise kunst tundub veelgi peenem töö. Need saviveed on hoopis vedelamad, no peaaegu nagu vesi. Ega ma oma katsetusega väga rahul ei ole, vot nüüd tahaks uuesti minna ja veelkord proovida, sest nüüd juba natukene tean, mida jälgida ja mida oodata. Selline ta sai. Nagu öeldakse - kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha...

Mõned pildid ka stuudiost ja meie töötoast. Neid Dorodango savikuule (esimesel pildil) tahaks ka teha.

Kaks savimaali kaunistavad nüüd meie Villakoja tööruumi seinu. Minu oma vasakpoolne. Sobivad mu meelest nii hästi savikrohvitud seinale. 

Kolmas maal läks kolleegi koduseinale uhkeldama. Aga et jääks mälestus meie kõigi töödest, tegin ma  veidi fototöötlust ja panin kõik kolm maali ühele seinale! :)

Heegeldatud müts

Kuna ostsin uue jope, oli jälle vaja uut sobivat mütsi. Seekord heegeldasin mütsi. Sellised "nagu kootud" lehemustrid olid juba tükk aega siin-seal ette tulnud. Tuli tahtmine proovida. Esiteks otsisin välja ühe venekeelse video, mille järgi õppisin põhilise selgeks. Lõng oli millalgi paari aasta eest ostetud Karnaluksist sokkide jaoks, aga tundus ideaalne sellele mustrile ja pealegi sobis jope juurde ka. Mütsi jaoks ostsin õpetuse Etsy´st. Tegin vaid pikema ja sisse on keeratud umbes 10 cm jagu soonikut. Võib-olla oleks pidanud ühe mustrikorra ära jätma, siis oleks alla serva sirge soonikuriba jäänud, aga sai nii nagu sai ja ma olen rahul. Kõrvad on soojas! Ka heegelnõel oleks ehk sobinud pool numbrit väiksem, aga kartsin, et siis jääb heegeldus tuim. 

Aega läks, aga asja sai! Aassilmustega heegeldamine pole just väga lõbus - edeneb aeglaselt ja kuuekordsest lõngast aeg-ajalt ikka mõni kiud tegi vehkat, nii et vahel harutasin natuke või siis peitsin lõngakeeru osavalt töö sisse järgmist rida heegeldades. Tegelikult sai müts valmis juba kuu aega tagasi ja sestpeale on ta igapäevaselt peas. Igati testitud ja nüüd lõpuks ka pildid tehtud töö juures õues. Kodus ju valgel ajal väga ei ole.  

Muster: GIANNA knit-look slouchy

Lõng: Schoeller+Stahl 6x sokilõng Fortissima Color, 

värvikood 202, 75% villa, 25% polüamiidi, 150g = 375 m (lõngatokil kirjas 420m)

Lõngakulu: 1 tokk = 150g

Heegelnõel: nr 4 

Suurus: 57-58

Mardilaat ja kaelakee

Üle mitme aasta käisin taas Mardilaadal. Millegipärast jäi paar aastat vahele. Seda enam oli huvitav vaadata, kas on uusi tegijaid/uusi tooteid juurde tulnud ja millega vanad tuttavad tegelevad. 

Jõudsime neljapäeval täpselt avamise ajaks ja ma arvan, et olime esimese kümne seas, kes sisse pääsesid! Ei olnudki kunagi päris esimesel päeval seal käinud. 

Ringkäiku alustasime saarte piirkonnast ja sattusime Hiiumaa naise Õie juurde kaelakeed meisterdama. Meil oli töö käigus väga tore vestlus ja aeg möödus lennates. Meil aega oli... Maailm on ikka väike. Õie tundis minu majast ühte naist ja saatis talle tervitusi. Mina pole Hiiumaal kunagi käinud (aga loodan väga, et uuel aastal see õnnestub). Õie ütles mulle selle avalduse peale, et tead mis, Hiiumaa on täitsa tavaline. No ma loodan väga, et saan selles ükskord ise veenduda! :) Mulle jäi mälestuseks isetehtud kaelakee ja foto toredast Hiiumaa naisest Õiest. 

Mardilaadal kohtab ka minu tegemisi. Kuidagi ma unustan selle alati ära, et oma kätetöö ka seal, kuigi ise ei müü. Sireli Talu Villakoja toodangu hulgast võib leida minu tehtud kaelarullid, lepatriinud, erinevad lambanahast mütsid, kindad, sussid...  

Seekord oli väga palju näha taaskasutust ehk teisisõnu praegu väga moes olevaid loovkampsikuid/tekimantleid. Üks eriti äge pärlitega tekkmantel on näha siin videos, mul endal ei õnnestunud pildistada.

Alati on tore kokku saada kunagiste isetegijatega. Mareli on alati kohal, seekord tutvustasin end Piibele ja imetlesin tema kauneid tikitud prosse. Mõned tuttavad näod olid seekord kahjuks puudu või siis polnud neid hetkel kohal. Aga küllap järgmistel kordadel näeme jälle!

Mõned asjad tulid koju kaasa ka. Paar raamatut (heegeldiste raamatu sai mõne euro eest, ei saanud ostmata jätta) ja Hiiumaa-aineline pross (no ikka kisub sinna Hiiumaa poole, eks see ole mingi märk) ja mõned Minna marmelaadid, eriti hästi mekkis kuusevõrse marmelaad.

Mardilaada kõik pildid SIIN ALBUMIS. 

Teemantpilt nr 2

Ei ole minust nende teemantpiltide tippijat. Siiski sai üks veel valmis ja vähemalt ühe teen kindlasti veel, mis on juba olemas ja esialgu oma aega ootab. Esimene on siin, osaliselt täidetud. Mõned kaardid olen ka teinud, neid vähemalt hea lihtne teha - saavad kiiresti valmis. 

Seda pilti tegin juunis - juulis, raamid saabusid augusti lõpus, siis millalgi sai pilt raamitud ja nüüd lõpuks ometi fotod ka tehtud. Laisaks olen jäänud... 

Pildi enda suurus on 24x24 cm ja koos raamiga 33,5x33,5. Paspartuu oli raamiga kaasas ja seda pidin kitsamaks lõikama. Pilt on kaitstud akrüülmaterjalist läbipaistva materjaliga, mitte päris klaasiga, aga selles suhtes hea, et transportides ei lähe katki ja on kerge.  

Tegelikult oli mul kaks kassiga pilti, aga korraga üle ei vaadanud ja tegema hakates selgus, et valed pärlid on kaasa pandud. Niisiis piirdun ühe kassiga! :)

Uus käekott

Kuna eelmine kott oli 6 aastat vana ja näitas juba väsimuse märke, oli viimane aeg endale uus õmmelda. Tegelikult on neid isegi mitu plaanis, aga kollane lükkus vahepeal edasi materjali puuduse tõttu ja petrooleumisinine ootab ka oma aega. Seda kotti mõtlesin ka ikka pikalt, kuidas ja mismoodi, aga nüüd on ta valmis! 

Koti lõike Hobo Bag Haya ostsin netist. Selle raha eest saab ideedevihiku valminud kottidest, lõiked ja 69-leheküljelise e-raamatu detailse piltidega õpetusega. Natuke juttu on ka ja see on saksa keeles. 

Koti mõõdud on ligikaudu 24 (kõrgus keskelt) x 29 (laius alt) x 10 cm (sügavus). 

Kott on õmmeldud mööbliriide jääkidest, lisaks natuke õhukest kunstnahka (dermatiin) kantideks. Voodrikangas on taaskasutus Sõbralt Sõbrale poest. Ainukesed asjad, mis ma juurde ostsin, on tugev pael (kotirihm), lukk ja silt. Eranditult kõik tükid on liimiriidega töödeldud. Ja vormi hoidmiseks on vahel veel lamineeritud poroloon. 

Muutsin koti omanäoliseks ja oma käe järgi praktilisemaks. Lisasin bussikaardi jaoks tasku. Kui hästi vaadata, siis see on kahe õmblusega jaotatud kolmeks taskuks. Ülemine, lukuga tasku jääb telefoni jaoks. 

Tagumine külg on lihtne. 

Jätsin ära koti rihma metallvidinad ja nendega kaasnevad õmblused, sest mul pole vaja rihma reguleerida ja kolisevad ka ilmaaegu. Muidugi rihma ma ka ei õmmelnud, nii et mõnd asja lihtsustasin, mõne asja tegin keerulisemaks. 

Koti sees on volditud, vahega tasku. Selle peale käis magnetitega klapp, mille ma samuti ära jätsin. Mulle tundus see kasutamise seisukohalt tülikas. See-eest tegin ka teisele poole lihtsa tasku õmbluste vahele, mille jagasin omakorda kaheks osaks. 

Tegin õmblemise käigus ka foto voodrist, et oleks hea ülevaade. 

Kõige keerulisemaks osutus ülemise serva teppimine, kuna mitmed kihid kangast tegid asja üsna paksuks, aga sain napilt hakkama. Mõnes kohas juhtisin masinat käsitsi piste-piste haaval ja ühes kohas hakkas masin jõrisema ka, õnneks vist midagi hullu ei juhtunud. Elektroonikat sassi ei löönud. 

Eesmärgiks oli kott reisiks valmis saada ja täpselt reisi eelõhtul ta valmis sai! Käis juba Eestimaad avastamas. 

Pildid said aga tehtud täna ema aias paradiisiõunapuu taustal. 

Lapivaip

Püüan nüüd kõik algusest peale ära rääkida. Kõigepealt tuli sügisel Käsitööklubis mõte teha kevadise näituse jaoks 1x1 m seinavaibad. Hakkasin ideed otsima, muidugi Pinterestist ja peale suuri valimisi ja otsinguid jäi sõelale see muster. Kuna aga mustrit kui sellist ei leidnud, tuli see pildi järgi joonistada ja selleks kasutasin mobiiliäppi Quilt Cat. Aega läks, aga asja sai. Rakendus on küll tasuta, aga piiratud võimalustega, nii et ostsin aastase litsentsi, mis maksis 4 eurot. Sain tehtud mustri õiges mõõdus, äpp arvutab välja, kui palju sul mingit värvi ja vormi tükke vaja läheb, teeb lõiked koos õmblusvarudega, mida saab välja printida ja sinna saab sisestada ka pildid kangastest, et näha umbkaudu lõpptulemust. Minu pilt sai algselt selline, lihtsustatud variant: 

Kui lõiked olemas, siis pealmise osa kokkuõmblemine sai tehtud millalgi novembris. Et õiget tooni kangast leida (see hele ühevärviline), ostsin kolm erinevat tooni padjapüüri ja üks neist sobiski ideaalselt! Siis jäi pealis ootele... kuni kevadeni. Näitus hakkas juba lähenema ja pidin vaiba kokku panema. Tagumiseks pooleks läks käiku üks taaskasutuspoest pärit tekikott. Kolm kihti (vatiin vahel) ühendasin aerosoolliimiga. See on ikka üks väga hea asi! Ei mingit nööpnõelte või haaknõeltega kinnitamist. Kihid püsivad ilusti paigal. Siin üks näidisvideo ka. 

Teppimisel kasutasin ülemise kanga sööteseadet, ideaalne teppimiseks. Ahjaa, teppimismustri väljamõtlemine oli ka omaette ooper. Küsisin abi ka ChatGPT käest ja sain sealt üllatavalt põhjalikke näpunäiteid ja ka pildina variante. No see AI muudab minu pildi ikka ära, aga osaliselt see aitas mind edasi. Sirvisin ka Pinterestis teppimise variante ja panin mingi oma versiooni kokku. Teppimine võttis mul terve nädala - õhtuti peale tööd jupikaupa ja üks vaba päev pealekauba kuni lõpptulemuseni. Kui viimased pisted ja lõppviimistlus tehtud, tuldi veel triikrauasoojale vaibale juba järgi ja ta sõitis näitusele! Ajastus oli perfektne! 

Üles serva sai neljas osas tunnel, kuhu riputuspulk või liist vahele lükata. Lõpuks veel servakant, see sai vist 6 cm laiune lõigatud. 

See on minu senini suurim lapitöö. Ehk ikka jõuan lapitekini ka varsti! :)

Mahukas kandekott

Taas üks kott, aga sedakorda palju suurem kui eelmised. 

Kõigepealt ladusin kangatükid üksteise kõrvale liimikihiga tugevale vaheriidele/vatiinile. Natuke üksteisega kaetud. Triikisin kinni ja katsin need paneelid roosa tülliga (või vuaal või misiganes nimi sel on), mis oli tegelikult üks kasutamata siidsall. Hargnes kohutavalt ja kõik kohad olid neid niite täis. Siis teppisin selle kõik kokku, algul horisontaalselt sirgete õmblustega ja siis veel ülevalt alla ilupistetega, et kõik ikka korralikult kinni püsiks. Edasi läks külge koos lamineeritud porolooniga alumine ja ülemine osa ja lõpuks nõukaaegsest sitsiriidest vooder, kuhu olin eelnevalt õmmelnud pealisriidest tasku telefoni jaoks. 

Nn paneelide suurus on ca 24x44 cm x 2tk. Alumine osa 35x44 cm x 1 tk. Ja üleval 7,5x44 cm x 2 tk. Sangad on 40x8 cm x 2tk, valmiskujul 3cm. Sangad said kas natuke liiga lühikesed või siis oleks pidanud veidi kitsama vahe jätma. Praegu on peaaegu 13 cm vahet ja nad ei hoia hästi. 

Koti mõõdud valmiskujul on 41 (ülevalt), 30 (alt), 35 (kõrgus) ja 12 cm (sügavus). Tasku 14x17 cm. 

Mul jäi punast pealiskangast veel ühe koti jagu, nii et tuleb veel üks sarnane kott, aga siiski veidi erinev. See kott aga hakkab uut omanikku otsima...