24 september 2017

10 juuli 2017

Väike kotike

Õmblesin ühel õhtul endale väikse koti, millega lõuna ajal söömas käia. Ja mitte ainult. Mõni teinegi kord läheb vaja just sellist parasjagu väikest taskut, kuhu rahakott ja telefon sisse mahuks.

Koti alumine osa on Põlva naise seelikuriidest (puuvillane) ja ülemine tugevast linasest. Peale õmblesin puuvillast pitsi ja paela. Kott on mõlemalt poolt ühesugune. Koti "rihm" on siidine keerutatud nöör, mille kunagi ostsin teatrikoti tarbeks, aga ei osanud seda raudade külge kuidagi kinnitada. Nöör on hästi hargnev ja küllap peaks sel juhul sinna mingid metallotsikud otsima. Selle kotil aga õmblesin nööri lihtsalt õmbluse vahele. Nööbi kinnituseks on ümar kumm ja sellega oli tore lugu. Mees ostis just mõne päeva eest ehituspoest mõned tööriistad ja ühele oli selle kummiga kinnitatud silt. Mina aga olin just parasjagu mõelnud, et kust sellist peent ümarat kummi saaks... Kotti õmmeldes turgatas pähe, et äkki mingid patsikummid on ka sarnased (juhuks kui poes seda õiget kummi ei ole või pood on liiga kaugel). Ja lõpuks nööp. Mul oli valida õunapuu, kadaka ja pihlaka vahel ja ma valisin viimase.

Koti mõõdud on 18x23 cm.



Koti sisse sai siniste roosidega puuvillane kangas, mis eelmises elus oli kellegi kardin. 


See kotike oli väike näpuharjutus. Nüüd on plaanis juba suurem kott õmmelda. Vana on juba ammu üsna räbal ja pleekinud. 

29 juuni 2017

Suvemüts

Mu mehel oli kindel soov saada endale suvemüts ja mina pidin selle loomulikult valmis tegema. Kuna ma sellist mütsi olin vaid ühe kunagi ammu teinud ja sellegi lapsele, siis otsisin netist mingitki mustrit või juhendit ja valisin lõpuks välja õpetuse Katariina kudugurmee blogist. Aitäh Anneli!

Esimesed pildid said tehtud juba toomingate õitsemise aegu, aga need polnud kõige paremad. Seekord õitsesid sõnajalad ja parasjagu käibki sõnajalaõie otsimine! :)


Heegeldasin olemasolevatest Steinbach Wolle Capri jääkidest ja heegelnõela suurust täpselt ei mäletagi, aga võis olla 3,5.

26 mai 2017

Roosipäev

Eelmisel laupäeval toimus Meremäel 7. Roosipäev. Varem olen käinud ka vist ühe korra, aastal 2012. Rohkem nagu ei tule meelde.

Päev algas tervituste ja muusikaga. Setomaa ülemsootska Aarne Leima oli tulnud ka tervitama.



Väiksele kontserdile järgnes Ingvar Luhaääre loeng värvide mõjust inimesele ja siis võis asuda juba käsitöö nautimise ja isetegemise juurde. Õpitubasid viisid läbi ka Soome külalised, nende käe all sai proovida näiteks emaileeritud ehete valmistamist, mis oli väga menukas, või maalimist. 

Meie läksime kõigepealt üles 3. korrusele, kus vaatasime Raili Riitsaare näitust „Elu mustrid seto tikandis“. Meister ise (pildil keskel) oli meile giidiks ja rääkis huvitavaid lugusid tikandite päritolust ja nende tegemisest.





Edasi uuditasime juba, mida õpitubades põnevat tehakse. Mina proovisin foamiranist (vahtplastist) lillede tegemist. Olen seda juba tükk aega tahtnud katsetada, nüüd oli hea võimalus. Pildil olevad lilled on muidugi õpetaja Ülle tehtud. 


Väga vahvad olid villaehted ja mulle meeldisid just need arhailise tikandiga villapallid kaelakeel.




Seinetel olid välja pandud lapitööd.





Keraamika ja laastumaalid meie kandist, Põlvast.




Ja minu lilleke sai siis selline. Nüüd on vaja materjali hankida, siis saab omal käel edasi õppida.

16 aprill 2017

Pühademunad salvrätitehnikas

Ma pole mitu aastat mune värvinud. Seekord andis Eve tõuke ja tahtsin ka salvrätitehnikat proovida. Ema käest sain vihje proovida munavalgega. Ja see õnnestus! Pintseldasin munale kõigepealt munavalget, lisasin pildi (salvrätist ainult pealmine kiht, alumised tuleb eemaldada) ja pealt silusin jälle munavalgega pildi kenasti paika. Seda tööd on hea teha poole muna kaupa, lasta ühel poolel veidi kuivada, veel parem kui on kannatust kauem oodata. Mul eriti ei olnud, tegin neljal munal ühed pooled valmis ja siis alustasin teiste pooltega. Veel kuivamata salvrätt võib jääda näppude külge kinni ja pildi rikkuda. Aga lõpptulemusega võib täitsa rahule jääda. Peaasi - ei mingit keemiat ja munad on täitsa söödavad! Nüüdseks ongi juba otsas, aga eks järgmisel aastal jälle!



Ema oli ka sama tehnikat teinud ja tema munad said sellised ilusad lillelised:

16 veebruar 2017

Siidisall

Käsitööklubis tegime seekord siidisalle huvitavas "pudelitehnikas". Õpetaja Leelo Saare Pärnust on mulle tuttav paberitööde maailmast, aga ta teeb ka palju muud ilusat käsitööd. Mina valisin oma sallile mererohelise ja türkiissinise värvi. Kui algul pudeli peal tundus tulemus nii tume-tume, siis salli lahti harutades koorus sealt välja kaunis hele sall. Jäin oma värvivalikuga väga rahule! Sini-rohelised toonid on viimasel ajal mu lemmikud. Kuidagi kukkus nii välja (ei olnud nii plaanitud), et sall sobib ideaalselt kokku ka mu viimati tehtud soutache ehtega.




15 veebruar 2017

Villamaal

Eile, sõbrapäeval, toimus Põlvas Eesti-Vene-Läti käsitöö- ja kultuuripäev. Tegin seal ka mõned pildid, neid saab näha Käsitööklubi blogis. Sai osaleda õpitubades. Mind võlusid ära venelanna Tatyana Kocheva villamaalid. Olen sarnaseid villamaale varemgi näinud, aga seekord sai ise ka proovida ja ma ei jätnud juhust kasutamata. Õpetaja tegi pool tööd muidugi mu eest ära. See värvide sobitamine ja kokkusegamine ja hajutamine on täpselt sama nagu maalikunstiski, ainult et antud juhul on värvide asemel meriinovill. Mul endal küll erilist kunstiannet ei ole, aga õpetaja abiga sai pilt väga ilus!


Rahulolev õpilane oma õpetajaga:

07 veebruar 2017

Soutache

... ehk eesti keeles sutaššpaelast ehe. Ainult 2 aastat läkski aega! :) Vaatasin Käsitööklubi blogist järgi, täpselt kahe aasta eest oli meil soutache koolitus. Õpetajaks Hille Aasmäe Tartust. Tookord jäi mul ripats lõpetamata, kuna ei olnud sobivaid suuremaid valgeid helmeid. Sain need lõpuks ostetud Tartust eelmisel aastal, kui poolik ehe ennast meelde tuletas. Ja täna sain kaelakee valmis!

Lõpetamine oli vaevaline. Mitu päeva tegin. Muidugi olin palju asju ära unustanud selle ajaga. Paela oli just täpselt niipalju, kui koolitusel töö külge jäi. Viimasest 2-3 cm jupikesest rohekassinisest paelast sain hädavaevu riputamiseks aasa teha. Läbipaistev peenike tamiil jäi kogu aeg igale poole kinni ja läks sõlme. Näpud tundusid nii kohmakad sellist peent tööd tehes. Mõtlesin, et esimeseks ja viimaseks see jääbki. Mõtlesin ka sellest, et tean nüüd selliste ehete väärtust, kui ise olen ühe lihtsama valmis pusinud... Internetist leiab ikka väga vingeid töid. Alguses mulle need ehted ei meeldinudki eriti. Nüüd on hakanud järjest enam meeldima. Hakkasin ideid koguma oma Pinteresti kausta. Ja vaatasin juba, kust paela saaks, äkki ikka proovin veel midagi teha... :)

Teiste töödest ideid ammutades õmblesin serva veel helmeid ja tegin kee ka helmestest (helmetrossi peale lükitud). Algselt oli mõte lihtsalt pael panna, aga kuna mul sobivat paela ei olnud, siis selline variant. Helmeid mul õnneks oli sellest ajast, kui ehteid sai tehtud. Tagumisele poolele liimisin õhukese vildi ja õmblesin servadest kinni. Nahast oleks vast parem olnud, aga seekord siis niimoodi.

Lõpptulemusega olen peaaegu rahul, natuke konarlik on, aga ikkagi ise tehtud! Ripatsi pikkus on 7,5 cm ja kee pikkus 60 cm.





26 jaanuar 2017

Uutmoodi sokid


Pealtnäha sokid nagu sokid ikka, aga õppisin nende kudumise käigus kolm uut asja.

1. Kõigepealt alustasin varbast. Kuna mul oli lõnga täpselt 1 tokk ja ma ei teadnud, kas sellest tulevad sokid välja, siis otsustasin proovida midagi uut. Otsisin netist erinevaid alustamise viise, aga mulle kuidagi ei istunud need "kandilise" ninaga sokid. Hea õpetuse leidsin raamatust Lena Fuchs "Suur sokiraamat". Alustasin 8 silmusega - 2 igal vardal. Küllaltki tülikas ettevõtmine ja ikka kippus auk ka keskele jääma. Muidugi selle saaks pärast lõngaga kinni tõmmata. Aga siis ma miksisin kaks õpetust omavahel ja alustasin selle Dropsi video järgi, 4 silmust kummalgi vardal. Algul pidin mitmeid kordi üle vaatama, kuidas neid lõngu ikka keerutada sinna varraste ümber, nii kui ühe keeru tehtud sain, läks juba järgmine meelest! :) Aga tunduvalt parem on sel viisil alustada kui nelja vardaga. Ei kao vardad töö seest ega ole neid liiga palju. Alates neljandast reast läksin üle neljale vardale. Kasvatamised tegin jälle enam-vähem sokiraamatu tabeli järgi. Joonistasin endale ka kasvatamise skeemi, et järgmisel korral ei peaks jalgratast leiutama. Aga see kehtib muidugi just sellise jämedusega lõnga puhul ja minul oli kasvatamise lõppedes 12 silmust igal vardal. Peenema lõnga korral tuleb kasvatamisi rohkem teha.


Kasvatamiste kohta on ka olemas palju erinevaid videosid, mis aitavad selgust saada. Näiteks M1L ja M1R. Sel viisil tulevad ilusad, mõlemal pool sarnased kokkuvõtmise triibud. 
Sokininad said valmis. Edasi kududes hakkas muster mängima. Esimesena kudusin pildil olevat vasakpoolset sokki. Tundus päris tore maleruut, aga otsustasin teise ka samakaugele kududa. Teisel sokil jooksis muster jälle isemoodi ja see meeldis rohkem. Harutasin esimese ka niikaugele üles ja kuidagi kudumistugevust muutes õnnestus mul muster samamoodi diagonaalis jooksma saada, kuigi peegelpildis, suunaga teisele poole. See tundus perfektne! Üleval esimesel pildil kenasti näha. Ega mulle ausalt öeldes väga ei meeldi erinevad sokid, kuigi see oleneb suuresti lõngast. 


2. Teine uudne asi oli sokikanna kudumine lühendatud ridadega. Ma olen küll teinud hiljem vahele kootud kanda, mis näeb ka poesoki moodi välja nagu seegi. Õpetus jälle "Suurest sokiraamatust". Pean ütlema, et kui asi selgeks saab, siis selline kand on tunduvalt lihtsam teha ja kiiremini saab valmis kui tavaline kand. Ainuke miinus on see, et pole kannakiilu. Mina oma sokkide jaoks peaksin kindlasti tegema ja kunagi ma teen ka sarnased kiiluga sokid. Mis on eriti tore, et minu sokkidel vahetus värv täpselt kanna keskel. 



3. Veel üks uus asi on lõnga jätkamine ilma sõlmedeta ja ilma pärastise niidiotste peitmiseta. See on ju üsna tülikas. Ma pidin lõpupoole, soki sääreosas, üsna palju jätkama, sest ega siis lõngatokk ei jagunud täpselt pooleks mustri järgi ja viimase lõnganutsaku jagasin värvide järgi pooleks, et kogu lõng kasutatud saaks. Vene moodi lõnga jätkamise video leidsin jällegi Dropsi lehelt. Mitmekordsete lõngade puhul ideaalne! 

Sääreosas, peale kolme parempidist rida, kasvatasin juurde 4. real 6 silmust. Ilma kasvatamiseta tundus säär liiga kitsas kuna kannakiilu mul ju polnud. Sääre muster järjekordselt "Suurest sokiraamatust" (põlvikute muster). Sääred said tavalisest pikemad, aga olen rahul, et kõik lõng sai jäägitult ära kasutatud! :)

Lõng: Alize Motif, 20% villa, 80% akrüüli, 100g = 200m
Lõngakulu : 100g
Vardad: nr 3 
Silmuseid vardal: pöiaosas 48 ja sääreosas 54 

Sokid peaksid sobima 38-39 jalale (pikkus kannast varbani 24 cm). Enampakkumisel! :)

19 jaanuar 2017

Kännukad, 2. vihje

Ja saidki mu kännukad valmis (ehk siis nutitelefoni näppimise kindad)! Tegelikult juba nädal tagasi, sest mul oli au olla testkuduja. Veel oli mul mure pildistamisega, sest ei tule ikka kuidagi välja, kui tahad mõlemad käed pildile saada! :) Täna kamandasin mehe pildistama, kuigi pidin teda selleks kõvasti veenma.



Kännukad valmisid Isetegija foorumi salakudumise raames. 
Mustri autor: Alleraa
Lõng: Alize Cashmira, 100% villa, 100g = 300m
ja natuke halli Steinbach Wolle Jumbo, 20% villa, 80% akrüüli, 50g = 150m
Lõngakulu kokku: 53g
Vardad: nr 3

Varrastele lõin 50 silmust ehk siis laiema variandi kuna lõng oli veidi peenem ja pealegi selline huvitav nagu stretš, hästi kokkutõmbuv ja samas ka mõnusalt veniv. Tegin kännukad veidi lühemad kui õpetuses, sest mulle meeldis just selline pikkus.

Varsti saavad sokid valmis, siis on jälle, mida näidata. 

08 jaanuar 2017

Kännukad, 1. vihje

Isetegija foorumis algas tore Kännukate salakudumine AlleRaa eestvedamisel. Otsustasin ka seekord osaleda, kuna lubati väikest ja kiiret asja! :) Esimene osa on nüüdseks kootud ja juba hakkab aimu saama, millega tegu. Ainult üks osa ongi veel ja järgmisel korral saan loodetavasti näidata juba valmis asja.