Tegime Käsitööklubis jõululinikuid. Selle video järgi. Ega mul neid jõulukangaid väga pole, aga siit-sealt on ikka midagi kokku korjatud, osad mingid tehase jäägid ribadena ja osa Sõbralt Sõbrale poest taaskasutusena. Tagumiseks pooleks on tavaline valge puuvillane kangas.
Täna näitan veel ühed sokid ette. On ju viimane oktoobrikuu päev ja teatavasti sokid + oktoober = soktoober. Tegelikult paljud inimesed ei teagi selle algset tähendust. Lühidalt siis lugu järgmine:
2011. aasta oktoobris mõistis ameeriklane Brad Montague, et tema kodulinnas on palju kodutuid ja ta tahtis sellega midagi ette võtta. Kodutute kogukonna vajadusi uurides sai ta teada, et sokid on kõige vähem kodutute varjupaikadele annetatud esemed. Nii et Brad asus tegutsema. Ta hakkas end filmima kui ta jagas tänavatel sokke ja soovis inimestele "Head soktoobrit!". Ta postitas need videod sotsiaalmeediasse. Nende videote kohta levis kuuldus ja inimesed tahtsid teada, kuidas nad saaksid aidata. Sellest ajast peale on Soktoober plahvatuslikult kasvanud! Inimesed üle maailma aitavad oma kohalikke kodutute varjupaiku.
Minu eelmise postituse sokid lähevad ka heategevuseks. Tänased aga jäävad endale. Neil on pikk ajalugu. Alustasin eelmise aasta oktoobris ja lõpetasin selle aasta oktoobris. Millegipärast jäid nad pooleli, siis tulid muud tegemised, kevad ja suvi ja nii nad vaikselt ootasid, millal keegi neid jälle kätte võtaks.
Mul oli hoopiski plaan Soktoobris ühed ägedad Halloweeni sokid kududa. (P.S. Olgu öeldud, et ma tegelikult Halloweeni üldse ei fänna ega tähista.) Aga siis tuli üleskutse Põlva Naiskodukaitselt koos Lionsklubi Gloriaga kududa sokke Ukrainasse, meie sõpruspiirkonda Kulikovkasse. Sokid lähevad nii territoriaalkaitse meestele kui ka üksi elavatele eakatele inimestele. Sokilõng on kodustest vanadest varudest, kunagi tegin samast lõngast vesti ja nüüd oligi nii, et lõnga jätkus vaid ühe soki ja teise soki sääre jaoks. Et sokid valmis saada, harutasin oma vesti üles. No seda vesti ma kandsingi vaid ühe korra - siis kui blogi jaoks pilti tegin, seisis teine lihtsalt 15 aastat kapis...
Need sokid on pestud pesumasinas. Julgesin lõpuks ette võtta, senini olen pesnud käsitsi. Olen ülirahul! Sokid on täpselt sama suured kui enne pesu. Ma isegi sokilõnga pole julgenud masinasse panna, aga see ju 100% villane. Ega ma siiski kõigile soovitada ei julge veel, eks villasel ja villasel võib ka vahe olla. Pesin kiirprogrammiga, no see 30 kraadiga ja 30 minutit. Tsentrifuug 1200. Masinas oli ainult üks sokipaar (lahtiselt, ilma mingi koti või võrguta) ja natuke villašampooni lisasin ka pesuvahendi sahtlisse.
Natuke roosad on, aga peaasi, et soojad, onju!
Meil oli Käsitööklubis teemaks lipsude taaskasutus. Eile toimus ka Taaskasutuslaupäev Põlva Kultuurikeskuses, kus me osalesime näituse ja lipsudest ehete õpitoaga. Ülevaadet saab lugeda ja pilte näha Käsitööklubi blogist.
Tegin ka siis ühe kaelaehte. Proovisin mitmeid variante, aga lõpuks otsustasin roosi kasuks. Selle tegemine läks ka üle kivide ja kändude, aga pärast mitmekordset katset sain lõpuks roosi, mis mulle endale täitsa meeldib. Ehe on tehtud ühest lipsust. Peenemast otsast keeratud roos ja ülejäänud osa ümber kaela. Roos kinnitub lipsu laiemale osale takjapaelast kinnitusega. Kõik on tehtud käsitsi - nõela ja niidiga. Lipse on veel ja loodetavasti tuleb veel juurdegi, nii et uued projektid ootavad. Paradoksaalne on see, et mu oma mees ei kanna üldse lipse ja neid polegi kodus olemas! :)
Kui soovid ka midagi lipsudest meisterdada, siis vaata mu Pinteresti kausta. Ideid on tohutult.
Aga minu lipsuehe siis selline:
Käisin täna Põlva Päevakeskuse kunsti- ja käsitööringi, Vastse-Kuuste käsitöömeistrite ja Taevaskoja seltsingu Vesipapp näitusel Põlva Kultuurikeskuses. Mõtlesin, et panen mõned omale meeldinud tööd siia üles.
Päevakeskuses juhendab naisi Epp Metsaluik, kelle käe all minagi mõned tööd olen valmis saanud. Siin aga mõned enammeeldinud pildid. Lea ja Leidaga käin koos ka Himmaste käsitööringis.
Hiljaaegu tegime Käsitööklubis tutvust nahatöödega. Eks ma ju igapäevaselt õmblen ka nahka, aga see on natuke midagi muud. Tööväliselt olen nahaga väga vähe kokku puutunud. Tuleb meelde üks nahast pross, mille kunagi aastakümneid tagasi täditütrele tegin ja nahaga kaetud pudel, mida õpetas tallinlanna Jevgenia.
Seekord siis käevõrud. Esimene on punutud neljast naharibast, teine ristpistes ja kolmas ka naharibadega punutud. Ristpiste on tikitud heegelniidiga (pärlniidiga). Juba varusin endale mõned töövahendid ja ehk teen tulevikus midagi veel.
Seekord siis sedamoodi! Värvisin mune siidilipsudega. Umbes aasta tagasi, kui paotasin suud, et siidilipse oleks vaja, oligi mõne aja pärast kilekotitäis lipse mu kodus!
Kõigil peal kiri 100% silk või veel parem - 100% pure silk.
Lipsumustrid on päris hästi peale jäänud.
Vot see vist õige siid ikka pole. Ootasin just sellelt lipsult paljutõotavat tulemust, aga mingit mustrit ei tulnudki. Vähemalt on kena värviga.
Juhtusin Instagramis nägema kiirvideot. Vaja järgi proovida. Youtube´ist leidsin ka normaalse kiirusega video ja hiljem veel teisigi. Õpetused on enam-vähem samad, väike vahe on mõõtudes. Minul on ruudukujulise tüki suurus 25 cm ja nurgad murran ära 9 cm suuruselt.
Sellised toredad ja kiirelt valmivad kingikotikesed. Sinisel olin unustanud serva läbi õmblemata, avastasin alles siis, kui hakkasin paela tunnelisse ajama ja haaknõel ei tulnud järgmisest avast välja, vaid kadus sinna kuhugi vahele... Aga õmblesin siis käsitsi ümberpööramise ava kinni ja võibki ka nii teha.
Kuna suurest korvist jäi nööri veidi üle, kasutasin selle ka kohe ära. Esialgu mõtlesin teha lihtsat väikest korvikest, ilma kaaneta, aga siis tuli idee! Olin kohalikust kaubamajast ostnud paar 15 cm läbimõõduga põhja. Kui korv peaaegu valmis oli, mõtlesin et teeks sellele ka ikka kaane. Mõeldud - tehtud! Jätsin korvi sinnapaika, otsisin sobiva disainpaberi, liimisin kaane peale (kuni aukudeni, serv jääb nagunii heegelduse alla) ja lasin üle aerosoollakiga, et oleks kindlam ja kestvam. Lakk on matt ja üldse aru pole saada, et pilti millegagi töödeldud oleks. Laki ostsin Kunst ja Hobi poest - Ghiant akrüüllakk. Pihustamise ajal haises küll, aga kuivanuna pole absoluutselt mingit lõhna. Kaant heegeldama asusin nööri teise otsaga ja kui vaba nöör otsa sai, harutasin korvist lisaks! :) Sestap saigi selline madal korvike.
Meil on Käsitööklubis parasjagu teemaks trikoopaelast heegeldatud korvid. Ma olin juba ammu silma peale pannud Ly imelisele korvile ja tahtsin ka midagi sellist teha. Ly pakub selliseid korvipõhjasid oma netipoes BeCreative. Oma korvi tegin samuti 5 mm nöörist, mitte trikoopaelast.
