Hakkasime Käsitööklubis kotti tikkima märtsikuus. Mul ei edenenud algul kuidagi. Ei ole ju väga tikkinud ka midagi peale ühe mobiilikotikese ja ühe nõelapadja. Aga need ju sellised pisikesed näpuharjutused. Ah jaa, üks kellukatega tikand on ka veel valmis, aga ei teagi, mis sellest teha. Prillitoos võib-olla.
Niisiis suurte pingutustega sain lõpuks mooni valmis. See oli ka tegelikult üks suuremaid ja töömahukamaid lilli. Siis tegin karikakra ja töö jäi seisma... Kuni hakkas lähenema näituse tähtaeg. Lubasin ju suure suuga, et näitusel saab mu kotti näha.
Ei tahtnud teistest kehvem ka olla ja hakkasin laupäeval tikkima (näitus avati kolmapäeval, 3.juunil). Laupäeval tikkisin enamuse päevast ja pühapäeval üle poole päeva. Sain tikandi valmis! Siis tuli töönädal. Esmaspäeva õhtul kaunistasin litrite ja pärlitega ja lõikasin koti detailid välja nii pealis- kui voodrikangast. Teisipäeva õhtul õmblesin koti kokku. Kui teised kartsid just õmblemist, siis mul sellega väga probleeme ei tekkinud, aga triikimine oli küll üks igavene jama ja minu jaoks kõige raskem osa selle koti tegemises. Kuidagi ikka sain triikimislaua varrukapuu peal ära triigitud. Proovisin küll froteekäterätti kotti toppida, aga nii ei tulnud midagi välja. Kotirauad sain kenasti peale ja keti külge. Siis, kui arvasin, et kõik on valmis ja hingasin juba kergendatult, avastasin, et üks pärl koos litriga ripendab kahtlaselt. Ega´s midagi. Võtsin voodri lahti ja parandasin ära. Kolmapäeva hommikul läks kott värskelt nõelasilmast tulnuna näitusele. Jõudsin! See oli tõeline tikkimise maraton! Ega ma päris niisama ka tikkinud. Otsisin ikka netist pilte, et saaks võimalikult tõetruud lilled. Vaatasin teiste tikandeid ja kõige rohkem abi sain Leida Kirstu raamatust "Muhu tikand". Loomulikult ei saa unustada meie väsimatut õpetajat Heli Raidlat, ilma kelleta poleks ma ehk julgenud tikkima hakatagi. Ma ise jäin kõige rohkem rahule rukkililledega. Kui kott oli näituselt tagasi, lisasin mooni südamikku veel peoga "mooniseemneid", sest miski tundus puudu olevat.
Tikkisin 1-kordse peenvillase lõngaga. Harutasin ka aeg-ajalt, kuis siis muidu. Kui rahule ei jäänud, siis jälle üles ja otsast peale. Nüüd võiks mõne koti veel tikkida! :) Veel paremini!
Niisiis suurte pingutustega sain lõpuks mooni valmis. See oli ka tegelikult üks suuremaid ja töömahukamaid lilli. Siis tegin karikakra ja töö jäi seisma... Kuni hakkas lähenema näituse tähtaeg. Lubasin ju suure suuga, et näitusel saab mu kotti näha.
Ei tahtnud teistest kehvem ka olla ja hakkasin laupäeval tikkima (näitus avati kolmapäeval, 3.juunil). Laupäeval tikkisin enamuse päevast ja pühapäeval üle poole päeva. Sain tikandi valmis! Siis tuli töönädal. Esmaspäeva õhtul kaunistasin litrite ja pärlitega ja lõikasin koti detailid välja nii pealis- kui voodrikangast. Teisipäeva õhtul õmblesin koti kokku. Kui teised kartsid just õmblemist, siis mul sellega väga probleeme ei tekkinud, aga triikimine oli küll üks igavene jama ja minu jaoks kõige raskem osa selle koti tegemises. Kuidagi ikka sain triikimislaua varrukapuu peal ära triigitud. Proovisin küll froteekäterätti kotti toppida, aga nii ei tulnud midagi välja. Kotirauad sain kenasti peale ja keti külge. Siis, kui arvasin, et kõik on valmis ja hingasin juba kergendatult, avastasin, et üks pärl koos litriga ripendab kahtlaselt. Ega´s midagi. Võtsin voodri lahti ja parandasin ära. Kolmapäeva hommikul läks kott värskelt nõelasilmast tulnuna näitusele. Jõudsin! See oli tõeline tikkimise maraton! Ega ma päris niisama ka tikkinud. Otsisin ikka netist pilte, et saaks võimalikult tõetruud lilled. Vaatasin teiste tikandeid ja kõige rohkem abi sain Leida Kirstu raamatust "Muhu tikand". Loomulikult ei saa unustada meie väsimatut õpetajat Heli Raidlat, ilma kelleta poleks ma ehk julgenud tikkima hakatagi. Ma ise jäin kõige rohkem rahule rukkililledega. Kui kott oli näituselt tagasi, lisasin mooni südamikku veel peoga "mooniseemneid", sest miski tundus puudu olevat.
Tikkisin 1-kordse peenvillase lõngaga. Harutasin ka aeg-ajalt, kuis siis muidu. Kui rahule ei jäänud, siis jälle üles ja otsast peale. Nüüd võiks mõne koti veel tikkida! :) Veel paremini!
Meie kõikide kotid on vaatamiseks Põlva Käsitööklubi blogis.
Imeilus! Mul ei oleks iial püsivust midagi nii ilusat tikkida nagu Sinu kotike! Väga meeldib!
VastaKustutaAitäh, Ülle!
KustutaVäga ilus ja peen töö!
VastaKustutaAitäh! Sinu rahvariidekomplektid väärivad imetlust! Käisin just vaatamas! :)
KustutaVäga ilus kott, tõesti. Maasikaleht on nii tõepäraselt tikitud, mõnusad värviüleminekud. Mooni on väga raske tikkida, mul kaob alati kroonlehtede vahe ära.
VastaKustutaAitäh! Ma algul isegi mõtlesin, et maasikalehed said liiga tumedad, aga ega nad ju ongi tumedamad. Mooni tikkides harutasin kõvasti, enne kui enam-vähem rahule jäin.
KustutaVäga kaunis! Terve kott täis lilli ongi suur töö! :)
VastaKustutaMinu arvates õnnestub Sul iga asi, mille kätte võtad!
Aitäh! :)
KustutaNii ilus suvine lillemeri! Väga uhke.
VastaKustutaOlen juba aastaid plaaninud, et tikin endale seesuguse kotikese, aga mitte ei suuda isegi alustada... rääkimata lõpetamisest. Tubli oled!
Aitäh! Mul läks ka üle kivide ja kändude, aga tänu näitusele suutsin ikka valmis teha, muidu oleks senini poolik... :)
KustutaJuhtusin täna siia vaatama ja Su imeilus kotike on valmis saanud! Tõesti kaunis!
VastaKustutaAitäh, Eve!
KustutaOhh, millline iludus! Kadestan ;)
VastaKustutaAitäh, aitäh! :)
KustutaVõrratu tikand! Vaat kui tore, et ma läbi oss59 blogi siia sattusin :)
VastaKustutaAitäh! Tore jah! :)
KustutaVäga kena. Kas koti tegemise kohta ka kuskilt võiks inot saada. Mul ka tikitud ja mõte sellest kott teha, aga tahaks kuskilt ifot rohkem, et mis järjekorras tööd käivad. Kui keegi tead mõnda linki, siis saatke: polly28@hot.ee
VastaKustutaTänan! Ega õpetust küll pakkuda ei ole, me tegime õpetaja juhendamisel. Algul liimisime liimiriide kanga taha, siis tikkisime, siis õmblesime koti valmis. Kott on voodriga ja täiesti valmis, puhtaks õmmeldud, alles viimasena kinnitasime kotirauad.
Kustuta