Vardahoidikud

Kudusõltlasel on ikka vaja poolik töö endaga kaasas kanda. Kuidas sa saad aga kindel olla, et vardad kotis töö seest välja ei jookse ega millega taha takerdu? Õige, meisterdame vardahoidiku! Parem veel kui mitu!

Selleks läheb vaja laiemat kummi (minul 2,5 cm) ja paksu nahka. Kumm tuleb lõigata pisut lühem kui vardad, ma tegin tunde järgi, mõõtsin kummiga varraste pikkuse ja õige pisut venitasin kummi. See oleneb ka kummi tugevusest. 18-19 cm võib kuluda kummi 20 cm varraste jaoks. Nahast otsad lõikasin 2,5x5 cm. Naharibad murdsin pooleks ja asetasin sinna kummi vahele. Õmblesin nahaõmblusmasinaga. Kui sellist võimalust pole, võib ka käsitsi õmmelda, aga eks see üks tükk tööd ole. Minu tavaline odav kodumasin nahka õmmelda ei taha, aga mine tea, ehk uuemad moodsamad või just vanad head masinad saavad sellegagi hakkama, kui nahanõel alla panna ja ehk teflontallaga õmmelda. Või siis kasutada (küpsetus)paberit, mille pärast saab ära rebida.

Veelgi lihtsam moodus pooliku töö hoidmiseks koosneb ümarkummist ja jope stopperitest. See pildilolev isend on mulle kingitud. Kasutan usinalt!

P.S. Pooleliolev sokk ei ole minu kootud! :)

Roosa linik

Ühe töö võib nüüd jälle lõpetamata tööde nimekirjast maha tõmmata. Alustasin selle linikuga juba aastate eest, ma isegi ei mäleta enam, see võis olla kümmekond aastat tagasi. Viimast rida heegeldades avastasin juhuslikult, et olin 12 asemel 11 mustrikorda heegeldanud. Sinna see töö jäigi. 

Eelmise aasta novembris harutasin liniku üles ja heegeldasin uuesti. Ja alles nüüd veebruaris sai linik lõpuks ka ema pool tärgeldatud. Mul nimelt pole kodus sellist kohta, kuhu töö üles tõmmata, emal on selleks hea suur stend. 

Heegelniit: Coton Lustre, made in Algeria, pärit nõukaajast

Heegelnõel: nr 1,5

Liniku läbimõõt: 34 cm

Kullakallis kaisukaru

Selle Mõmmi lugu sai alguse Lilleliisi väljakutsest heegeldada sel aastal igas kuus üks Kullakallis kaisukaru. Juba alguses sai selgeks, et ega ma iga kuu karu heegeldada ei jõua, aga mõne tahaks ikka juurde teha. Kasvõi kahe kuu peale ühe. Seda karu alustasingi jaanuaris, tegelikult küll 28-ndal, nii et aega läks alla kuu. 

Ega siis mina oskan ikka asja keeruliseks ajada. Võtsin imepeenikese lõnga, ei teagi, kust ma selle saanud olen ja mis materjaliga tegu, tõenäoliselt mingi akrüülisegu, veidi karvane. Harutamisel takerdus kinni, aga mina ju teadupärast ilma harutamata kohe ei oskagi. Nina ja silmalaigud said veneaegsest kreemikast heegelniidist. 

Mu õde ristis karu Johanneseks!

Ja siis me läksime fotosessioonile! Kolmekesi. Üks pildistas, üks poseeris ja üks otsis sobivaid võtteplatse. Nii palju pilte sai, aga midagi ei raatsi näitamata ka jätta. 

Männi otsas.

Nagu pilvede pääl...

Suure kivi peal puhkamas.

Mahalangenud kase tüvel.

Turvaliselt suurtes pihkudes...

...ja minu käes.

Puu otsa ronimas.

P.S. Mu mees väidab järjekindlalt, et see on hüljes! :))) Alates sellest ajast, kui tal veel kõrvu polnud.

Lõngad: kodustest varudest tundmatu akrüülisegune lõng ja veneaegne puuvillane heegelniit (nina ja silmalaigud)

Turvasilmad: Ø 10mm

Heegelnõel: 1,5

Karu pikkus: 13 cm

Muster: Kullakallis kaisukaru
Mustri autor: Mari-Liis Lille, www.lilleliis.com

#lilleliispattern
#treasuretheteddy

Veel ühed sussid

Need sussid valmisid küll juba umbes 3 aastat tagasi, kui töötasin õmblejana mööblifirmas. Sealsetest jääkidest sai tehtud nii mõnedki paarid ja ühed ilusamad kaunistasin nüüd sussinäituse jaoks veel ilusamaks! Algselt oli plaan teha nahast kaunistused, aga aega ja oskusi nappis, seetõttu tuli meelde, et mul on olemas mõned varem tehtud siidililled. Õnnetuseks olid need erinevad. Aga lammutasin lilled laiali, jagasin kroonlehed võrdselt ära ja panin kokku tagasi, otsisin sobivad pärlid ja valmis nad olidki! Punane annab tagasihoidlikele tumehallidele sussidele särtsu ja sära! 

Sussid

Jaanuaris olime käsitööringis susside lainel ja tänasest alates on 50 sussipaari näitusel Himmaste raamatukogus. Susse on erinevaid, aga alustasime kõik Targu Talita ajakirjas ilmunud õpetusega (Targu Talita : Maalehe nõuandelisa, nr. 24, 15 juuni 2017). Nii said minulgi sellised sussid tehtud, aga väikeste muudatustega. Esiteks, õpetuses antud 60 asemel lõin üles 70 silma, aga võinuks minu nr 40 jalale veel mõni silm rohkemgi olla. Teiseks, varbapoolsesse otsa talla alla tegin ka kahandused nagu kannaosaski. Ja kolmandaks, peale susside valmimist ja kokkuõmblemist kudusin lisaks pikema sääreosa. See on tehtud 1:1 keerdsilmustega soonikus. Kuigi pildilt paistavad sussid päris soki moodi, siis tegelikult jalas tõmbab see kõik laiusesse ära ja serv ulatub umbes pahkluuni.

Lõngad: valge Novita 7 veljestä ja punane Novita Jussi, mõlemad 75% villa, 25% polüamiidi, 150g = 300m
Vardad: nr 3,5

Kunst

Oi kuidas mulle meeldiks joonistada. Aga kahjuks ei oska. Võib-olla on see mingil määral isegi õpitav, aga peab ikka annet ka olema. Niisiis esitlen teile oma kunstiteost, mis õpetaja abiga sai väga ilus. Ise oleks lõuendi lihtsalt ära rikkunud.

Tegime Käsitööklubis kunstnik Epp Metsaluige juhendamisel "pilt pildis" ehk siis lahtiseletatult lõuendile liimitud värviline prinditud pilt, mida laiendasime oma joonistusega. Kasutasime musta ja valget akrüülvärvi. Eks ma natuke ikka midagi alustuseks maalisin ja katsin tausta, aga Epp aitas pildi elama panna. Oma nime ma maalile siiski ei kirjutanud, sest see poleks aus.

Pross

Mõtlesin, et kuulutan selle aasta poolikute tööde lõpetamise aastaks. Neid on kogunenud juba liiga palju. Täna tuleb esitlusele pross, mis sai alustatud juba eelmise aasta aprillis. Käsitööringis ma seda päris valmis ei saanud. Ega palju teha ei jäänudki - vaid osa helmeid kinnitada ja oma varudest otsisin veel juurde ka - et ikka oleks rikkalik! Prossi toorikut ma ise ei teinud, need on ostetud. Üks toorik ongi veel ootel, ehk saab ka sel aastal valmis. Heegeldatud Seto pitsi lillemotiivi muster on ajakirjas Käsitöö, sügis 2016. Prossi läbimõõt on 6,3 cm.