Minu esimene rahvuslik töö sai valmis! Ausalt öeldes alustasin küll alles täna hommikul, aga minu puhul on see täiesti tavaline! Vähemalt selles osas, mis puudutab endale tehtavaid asju. Praktilisele tööle eelnes muidugi ka palju mõttetööd ja raamatute lugemist. Algusest peale oli selge, et üks selle projekti töödest tuleb aukartustäratavalt vanast materjalist. Siinkohal tahan teile tutvustada oma lapsepõlve rahvuslikke riideid - üks aastavahetuse pidupilt minust, vanaisa pildistatud:
Need riided - vest ja seelik - on mu ema jutu järgi tehtud minu vana-vana-vanaema rahvariidevööst. See pidi olema küllalt lai ja need narmad seal vesti allääres olidki nõndamoodi vöö ääres. Igatahes on see sajandivanune (ma ise arvan nii) materjal jõudnud ringiga tagasi minu kätte. Kahjuks väga halvas seisukorras. Aeg ja koid on teinud oma töö. Praegune pilt siis selline:
Mulle tohutult meeldivad need värvitriibud. Kindlasti hoian riided alles. Kahju küll, et keegi neid enam selga panna ei saa, aga ma vahel võtan kapist välja ja vaatan ja meenutan. Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud: mu ema ise õmbles need mulle!
Veidi ka selle komplekti algmaterjali ehk laia meestevöö ajaloost. Panen siia kirja mõne olulise detaili, mille leidsin M.Kaarma ja A.Voolmaa raamatust ''Eesti rahvarõivad'': Eriti toredaks peeti linnast või harjukestelt ostetud vikerkaarevärviliste pikitriipudega kamlottvöid. Laiad tekstiilvööd (Kagu-Eestis vöörätid) tõmmati üks või kaks korda ümber keha, nende otsi ei sõlmitud, vaid poetati vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu. Sellel pildil on küll Hargla rahvariided, aga selgitav tekst ütleb, et mehe vöö on Rõngust:
Samuti leidsin Rõngu mehe vöö ''Eesti vööde'' raamatust.
Kuidas sai Rõngu mehe vöö meie perre, on seniajani teadmata, aga nagu öeldud eespool, võimalik et osteti lihtsalt mõnelt kaupmehelt. Minu emapoolne vanaema sai selle omakorda oma vanaemalt. Nii et võib olla küll pärit 19.sajandist! Selle vöö laiuseks oli 31,5 cm ja vöö narmastega otstest oli emal välja lõigatud vest nii et narmad jäävad alla serva.
Nüüd lähen siis lõpuks oma rahvusliku töö juurde. Ma ei lõikunud oma lapsepõlve riideid ära! Ema oli alles jätnud ka komplektist üle jäänud ribad. Mul oli meeles, et oli paar väikest tükikest, aga päris mitu ribakest leidsin oma suureks meeleheaks ja need kasutasingi ära koti valmistamiseks. Koid olid ka ribades sees käinud. Koti sang on kokku õmmeldud neljast tükist, koiaugud lõikasin vahelt välja, kuigi mõni pisike auguke on lähemal vaatlusel ikka näha. Lõike võtsin ajakirjast ''Käsitöö'' (suvi 2007) ja suurendasin veidi vastavalt ribade pikkusele, et midagi kaotsi ei läheks! Ajakirja kotikese on teinud Maaja Kalle. Mina panin kummi asemel linasest niidist keerutatud nöörid. Hall riie on ka 100% linane, kuigi Leedu oma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar