No nii, jõudsin ka selle aasta esimese näputöö valmis! Aasta alguses ei edenenud käsitöö sugugi ja ausalt öeldes ei sundinud ennast tagant ka. Vahel on ju vaja vabalt võtta! Nüüd tundub, et hoog on jälle sees ja tahan-teha nimekiri aina täieneb!
Rahvusliku projekti 4. töö sai siis seto pitsiga käterätik. Ei tea mina, kuidas seda täpselt tehakse. Seto pitsi raamatuid mul pole ja õppinud kusagil ka mitte. Võtsin lihtsalt mustri ja heegeldasin. Muster on Erna Aljasmetsa raamatust ''Heegeldatud äärepitsid'' - Setu naise liniku otsa pits. Sealt ka järgnev tekst:
Eesti rahvapärased heegelpitsid on suhteliselt hilise päritoluga - neid hakati valmistama alles XIX sajandi teisel poolel. Rahvarõivaste juures on heegelpits asendanud vanemates tehnikates (nagu sõlm-, nõel-, niplis- jt.) pitse. Äärepitse kasutati peamiselt kraede (Muhu, Reigi, Vändra lahtkrae), käiste (Pühalepa, Reigi, Kihnu), põllede (Rõngu, Tori, Pühalepa), õlalinikute (Setumaa), tanude (Põhja-Eesti) jt. esemete kaunistusena.
Vanemad pitsid on valmistatud peamiselt kodus kedratud linasest lõngast. Hiljem lisandusid puuvillane ja villane poelõng. Kahe või enama värvi lõngaga heegeldatud pitsid levisid peamiselt Lääne-Eesti saartel, eriti Muhus, ja Setumaal.
Setu naise liniku otsapitsides võis esineda 2-10 värvust. Sagedamini kasutati punast, musta, lillat ja rohelist. Setu naise liniku laiemad otsapitsid on tavaliselt heegeldatud põiki, ääresämbud aga pikuti.
Mandril hakati hilisemal ajal heegelpitsidega kaunistama käterätikuid, laudlinu, vooditekke jt. esemeid. Ka neid pitse on sageli heegeldatud kahesuunaliselt (alumine osa põiki, pealmine pikuti), ning alustatud keskelt.
Pitsid said mul enam-vähem tähtajaks valmis, aga tuttavat õmblejat ei leidnud kusagilt! :) Eile sai käterätik ka lõpuks ära palistatud ja pitsid külge õmmeldud. Pitsi ühendasin käsitsi. Teine samasugune käterätt on veel kapis. Ei tea, kas viitsiks veel värvilisi pitse heegeldada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar