Päevalill ja viljapead

Linik valmis juba mõni aeg tagasi, aga keegi ei viitsinud tärgeldada! :) Heegeldasin kunagi ammu kusagilt Maksimarketist ostetud kahvatukollasest heegelniidist ''Eldorado'', mida kulus üks kera ja mis kiskus kogu aeg keerdu ja seetõttu oli veidi tülikas heegeldada. Liniku läbimõõt on 38,5 cm.

Pükstest kotiks

Seekord siis teksakott ehk vanade teksade uus elu. Need vanad teksad (eest ja tagant) leidsin kunagi kasutatud riiete hulgast ja kuigi nad mulle jalga ei mahtunud, meeldisid nad mulle niiväga oma mu meelest indiaaniliku stiili pärast. Sääred olid neil põlvest saati ära rebitud, aga tähtsaim osa oli alles.

Saigi selle mõttega ennast projekti "Anna teksadele uus elu!" kirja pandud, et ometi midagi nende pükstega ette võtta. Ei saanud ju jätta neid iludusi kapipõhja nukralt ootama, et äkki ühel ilusal päeval juhtub ime ja püksid mahuvad jalga...  Praegu olen ülimalt rahul oma otsusega ja kotina tunduvad nad veelgi ilusamana!

Koti tegemiseks lõikasin nii küljed kui esi- ja tagaõmbluse lahti ja paigutasin teistmoodi. Luku lõikasin vahelt välja. Muidugi oleks lihtsam olnud alt lihtsalt kokku õmmelda ja kott valmis! Aga mulle poleks meeldinud pükse õlal kanda! Värvlilt harutasin ära paela ja kasutasin koti dekoreerimiseks. Värvli õmblesin tagasi ülaserva ja ülejäänud sääreosast sai veel lukuosa ja vöö ning sisse üks kaheosaline tasku sääreotsast. 6 pealmist taskut tulid jumalamuidu boonuseks kaasa!  Vooder on tepitud riidest ja hoiab hästi vormi. Sukeldudes oma lõpututesse kangajääkide varudesse leidsin lõpuks ka ühe sobiva pitsriidest riba kotile salliks kaela. Koti valmismõõdud on 35(40 altservast) x 35cm. Õlarihm 66 cm, täpselt nii nagu riidest välja andis. Üle ei jäänud mitte midagi! Minu väike valge õmblusmasin pidas ka vapralt vastu, mõned kõige paksemad kohad ajasin lausa käsitsi masina alt läbi. Ise olen jube rahul oma kotiga!

Rahvuslik kotike

Minu esimene rahvuslik töö sai valmis! Ausalt öeldes alustasin küll alles täna hommikul, aga minu puhul on see täiesti tavaline! Vähemalt selles osas, mis puudutab endale tehtavaid asju. Praktilisele tööle eelnes muidugi ka palju mõttetööd ja raamatute lugemist. Algusest peale oli selge, et üks selle projekti töödest tuleb aukartustäratavalt vanast materjalist. Siinkohal tahan teile tutvustada oma lapsepõlve rahvuslikke riideid - üks aastavahetuse pidupilt minust, vanaisa pildistatud:

Need riided - vest ja seelik - on mu ema jutu järgi tehtud minu vana-vana-vanaema rahvariidevööst. See pidi olema küllalt lai ja need narmad seal vesti allääres olidki nõndamoodi vöö ääres. Igatahes on see sajandivanune (ma ise arvan nii) materjal jõudnud ringiga tagasi minu kätte. Kahjuks väga halvas seisukorras. Aeg ja koid on teinud oma töö. Praegune pilt siis selline:

Mulle tohutult meeldivad need värvitriibud. Kindlasti hoian riided alles. Kahju küll, et keegi neid enam selga panna ei saa, aga ma vahel võtan kapist välja ja vaatan ja meenutan. Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud: mu ema ise õmbles need mulle!

Veidi ka selle komplekti algmaterjali ehk laia meestevöö ajaloost. Panen siia kirja mõne olulise detaili, mille leidsin M.Kaarma ja A.Voolmaa raamatust ''Eesti rahvarõivad'': Eriti toredaks peeti linnast või harjukestelt ostetud vikerkaarevärviliste pikitriipudega kamlottvöid. Laiad tekstiilvööd (Kagu-Eestis vöörätid) tõmmati üks või kaks korda ümber keha, nende otsi ei sõlmitud, vaid poetati vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu. Sellel pildil on küll Hargla rahvariided, aga selgitav tekst ütleb, et mehe vöö on Rõngust:

Samuti leidsin Rõngu mehe vöö ''Eesti vööde'' raamatust.

Kuidas sai Rõngu mehe vöö meie perre, on seniajani teadmata, aga nagu öeldud eespool, võimalik et osteti lihtsalt mõnelt kaupmehelt. Minu emapoolne vanaema sai selle omakorda oma vanaemalt. Nii et võib olla küll pärit 19.sajandist! Selle vöö laiuseks oli 31,5 cm ja vöö narmastega otstest oli emal välja lõigatud vest nii et narmad jäävad alla serva.

Nüüd lähen siis lõpuks oma rahvusliku töö juurde. Ma ei lõikunud oma lapsepõlve riideid ära! Ema oli alles jätnud ka komplektist üle jäänud ribad. Mul oli meeles, et oli paar väikest tükikest, aga päris mitu ribakest leidsin oma suureks meeleheaks ja need kasutasingi ära koti valmistamiseks. Koid olid ka ribades sees käinud. Koti sang on kokku õmmeldud neljast tükist, koiaugud lõikasin vahelt välja, kuigi mõni pisike auguke on lähemal vaatlusel ikka näha. Lõike võtsin ajakirjast ''Käsitöö'' (suvi 2007) ja suurendasin veidi vastavalt ribade pikkusele, et midagi kaotsi ei läheks! Ajakirja kotikese on teinud Maaja Kalle. Mina panin kummi asemel linasest niidist keerutatud nöörid. Hall riie on ka 100% linane, kuigi Leedu oma.

Linik

Minu üks esimesi lapitöid. Senini olen teinud vaid kolm lapikest Isetegija foorumi algusaegadel ühisteki jaoks. Lapitöö raamatuid ja ajakirju on kogunenud koju üpris suur hunnik. Oligi viimane aeg midagi ette võtta. See linik on tehtud Lise Bergene raamatu ''Kirglik lapitöö'' järgi. Veidi muudetud kujul. Tähekeste asemel tegin südamed - need nagu emadepäevale kohasemad! Liniku möödud on 36x76 cm. Õmblemisega on mul sellised lood, et kui 8 tundi masstööd on päeval ära õmmeldud, siis kodus ei kipu enam õhtul õmblema! Seepärast polegi mu blogis eriti näha õmmeldud asju. Aga ehk see muutub... 

Liniku tegin Isetegija foorumis toimunud pakivahetuse "Üllatus emale" raames Heily emale.

Veebruari punane

Kaua tehtud - kaunikene! Peaaegu viimasel minutil sain siiski valmis oma värvispektri veebruari töö. Vahel oli küll tunne, et jääbki pooleli. Aga need tähtajad on ikka väga head asjad! Sunnivad ennast kokku võtma. Ometi on punane mu ''vana armastus''! Oli aeg, mil kandsin põhiliselt ainult punast. Päris pikka aega. Mul oli korraga 3 punast jopet, punased teksapüksid, punased pluusid, kampsunid... Huvitaval kombel koos Isetegijaga olen muutunud ''värvilisemaks'', eriti ''rohelisemaks''! Aga punast kannan ikka. Vesti jaoks heegeldasin 57 ruutu, 9x9 cm. Ruudu mustri võtsin Anu Pingi Heegeldamise õpikust. Heegelnõel oli 3,5 ja ära sai kasutatud enamus punase lõnga tagavaradest. Juurde ostsin vaid Novita Floricat, millega on heegeldatud kõik motiivide viimased read, ühendused ja servad. Ja oh neid lõngaotsi! Neid andis peita, sest iga rida on eri värviga ja mõnel real on veel mitu katkestust. Ühel õhtul kulus selleks 6 tundi ja natuke veel peale. Kui viimistlus ka juurde arvata, siis päris korralik tööpäev! Ülejäänud tunde ma ei hakka kokku lugemagi, aga pidevalt läks mõte lapiteki heegeldajate peale... Et kas mina ka kunagi...

Minu vest siis selline! Eest ja tagant! Püüdke leida kaht ühesugust ruutu!

Minu "pühademuna"

Võtsin ka lõpuks oma munavärvid välja ja värvisin veidi lõnga. Mul oli paar pakki eelmisest aastast Säästukast ostetud ja päris igivanad saksa värvid lahustuvate lehtedena nagu näiteks lilla, mida uues pakis polnud. Mõned värvid segasin. Rohelisele lisasin kollase, et poleks päris briljantroheline. Päris tore kirju lõng sai:

Lõngavärvimisest üle jäänud värvidega said ka munad erksama kuue. Ma pole vist küll mitu aastat pühadeks mune värvinud ega keetnudki, nüüd olin ometi hoolas! Tubli korvitäis sai! Õde kinkis meile ka vahvad munapeekrid koos küünaldega, need said ka pildile koos eilse tuisuse ilmaga.

RÕÕMSAID PÜHI!

Cernit ja mummukee

Ostsin cerniti täpselt aasta tagasi, märtsikuus. Üleeile oli siis see päev, kui uurisin-puurisin pool päeva kõigepealt vastavaid foorumiteemasid ja õpetusi. Tegin mummud valmis selle õpetuse järgi. Mul kulus selleks 4 tundi! Algul oli igavavõitu neid pisikesi kuulikesi veeretada, aga hiljem läks põnevaks! Ööseks jätsin mummud külmkappi ja eile hommikul torkasin vardasse. Enne küpsetamist nägid nad välja sellised:

Peale küpsetamist (umbes pool tundi 110 kraadi juures) näevad nad ikka samasugused välja. Kartsingi küpsetamist kõige rohkem, istusin köögis ahju juures maas ja passisin hoolega! Tundub, et õnnestus! Natuke ebaühtlase suurusega on, aga muidu päris meeldivad! Ülejäänud kolmest seibist sai ümmargune ripats. 

Täna sai kee valmis. Ei teinud esialgu midagi nende cernitimummudega - ei lihvinud, ei lakkinud. Vahele viltisin villapallid ja leidsin ka õnneks ühed klaashelmed, millest nahkpael läbi läks.

Paar päeva hiljem, 17. märts

Kui ma oma uue kaelakeega Viljandisse läksin ja õde seda nägi, hakkas ta kohe  ''hädaldama'', et miks ma ülejäänud mumme kaasa ei võtnud, tema tahab ka sellist saada! No ma poleks unes ka näinud, et mu õde rohelist keed tahab!  Ainuke tingimus oli, et villapalle ei tohi vahel olla, ta on villale allergiline. Loodetavasti sobib siis selline, keskel on üks suurem mumm: